Kas ma olen ikka väärtuslik?

Käes on aasta lõpp. Aeg mõelda tagasi sellele, mis on olnud. Mõtlesin. Ja leidsin, et minu selle aasta märksõna on olnud „väärtus“. Eelkõige minu enda väärtus teiste ja minu enda silmis. Kui tihti me mõtleme sellele, milline on meie väärtus? Jah, ikka räägitakse, et ennast peab väärtustama, aga mida see tähendab? Ja võib-olla veelgi huvitavam oleks küsida endalt mõnikord, et milline on minu väärtus teiste jaoks? Just seda viimast küsimust küsides mõistsin, et minu väärtus on selle aasta jooksul nii mõneski mõttes langenud.

Nii nagu mitmeid teidki, kimbutavad ka mind erinevad küsitlustega tegelevad firmad. Mõned helistavad, mõned kirjutavad. Üsna küsitluse alguses soovitakse teada saada, et mis kandi inimene sa siis oled. Kuniks sain vastata, et olen Tallinnast, oldi minu arvamusest alati huvitatud. Ükskõik kas siis teema oli ketšupite mehelikkus või Euroopa Liidu kosmose vallutamise kava. Nüüd aga vastan, et elan Kehtna kandis Raplamaal.  Selle peale öeldakse suuremal osal kordadest, et aitäh, aga te ikkagi ei kuulu meie sihtrühma. Maale kolimisega on kuidagi juhtunud  nii, et minu arvamus asjadest ei ole enam väärtuslik. Kuhu see väärtus küll vahepeal kadus? Kas tõesti minu kolimine linnast maale on võtnult mult mõtlemis- ja arutlemisvõime ning arvatakse, et ma ei ole enam asjadega kursis? Kosmoseprogrammi planeeritakse nüüd ilma minuta. Kurb.

Samuti olen ma sellest aastast tunduvalt vähem väärtuslik klient oma panga jaoks. Oli aeg, mil pea iga kuu laekus postkasti mõni väikelaenu või krediitkaardi pakkumine. See oli veel siis, kui käisin tööl kella üheksast viieni ning kuniks emapalk igakuiselt kontole laekus. Nüüd, kus olen lapse jaoks kodus olemas ning palk (jah, tõesti mitte enam nii suured numbrid) laekub kontole perefirma arvelt, siis ei ole minu teenitavad töötasud enam tõsiseltvõetavad. Ei loe see, et saan oma eluga hakkama, ei sõltu erinevatest toetustest, et olen ettevõtlik ja igasugustest jamadest välja tulnud. Loevad numbrid. Ja hetkel näitavad need numbrid, et ma ei ole väärtuslik klient.

Valimiste ajal kogesin, kui suur on vahe Tallinna ja väiksema paiga kampaaniatel. Ega seal viimases eriti mingit kampaaniat ei olnud küll. Hea rahulik oli meil siin. Keegi ei surunud oma arvamust ega pastapliiatsit sulle peale. Samas tundis vaid üks valitav huvi, et kas me üldse valima läheme. Väikses kohas peaks minu meelest ju iga hääletaja olema väärtuslik. Mulle jäi aga üleüldisest suhtumisest mulje, et on täiesti ükskõik, kas me hääletame või mitte. Ja ega see valijate protsent ei olnud ka mujal ju teab mis suur.

Olen olnud oma uue koduvalla elanik varsti nii aasta jagu. Algul oli küll väärtustatud tunne, kui postkasti tuli vallalt tervituskiri. Nüüd aga saan aru, et olen oma väärtuse valla silmis taas maha mänginud, sest julgesin oma lapse panna lasteaeda teise valda ning sooritan seega oma valla rahakotis suurt röövi. Samas olen ise rahul, et tegin otsuse oma lapse, mitte valla huvidest lähtuvalt. Ja vald võiks mõelda, et miks need huvid siis ei kattunud.

Huvitav oli ka kogeda äraütlemisi, kui kandideerisin erinevatele tööpostidele. Soovisin teha vahelduseks midagi lihtsamat. Mitte nii palju vastutada. Näiteks olla raamatupoes müüja. Mind isegi ei kutsutud vestlustele! Kui ma siis uurisin, et milles asi, sest siiani ei ole minuga nii juhtunud, et isegi vestlema ei pääse, sain vastuseks, et olen liiga kõrgesti haritud ning töötanud ametipostidel, mis näitavad, et ma ei planeeri pikemat karjääri müüjana. Seega ei ole minu kõrge haridus alati lisaväärtus, või ka see, et olen ennast erinevatel aegadel taas mingis mõttes liidri rollist leidnud. Minu kogemused ja teadmised osutusid täitsa väärtusetuteks. Taas vaadati vaid paberit, tehti otsus vaid paberi põhjal ning ei soovitud tutvuda inimese ning tema tööle kandideerimise motiividega selle paberi taga.

Samas on selle aasta jooksul tõusnud väga suuresti minu enda väärtus minu enda silmis. Väärtustan rohkem oma aega, väärtustan rohkem oma peret, väärtustan rohkem loodust enda ümber. Need ülal toodud näited tegid mind jah küll mõtlikuks, et kuivõrd suuresti on minu positsioon ühiskonnas muutunud. Aga mul ei tekkinud tahtmist hakata nüüd meeleheitlikult oma positsiooni parandamise nimel rabelema. Vastupidi. Ma olen rahul sellega, et oleme jäänud maale elama, et oleme viimase aasta jooksul suutnud oma tööd ja tegemised ümber sättida nii, et meil on aega olla koos perega kodus. Jah, eelarve ei võimalda hetkel sõita puhkusele Lõuna-Ameerikasse, aga kas teate, et Setomaal on suviti tõeliselt kaunis?

Ma olen peale neid äraütlemisi aeg-ajalt ikka vaadanud erinevaid tööpakkumisi ja mõelnud, et aga äkki siiski peaks. Peaks kuidagi veel karjääri tegema, tõestama, et ma oskan ja suudan, teenima suurt ja korraliku palka jne. Aga siis ma mõtlen sellele, kuidas annan taas oma aja kellegi teise käsutusse, kuidas pean tegema asju, mida ma parema meelega ei teeks, suure tõenäosusega korduvalt taas tõestama, et ma siiski ei ole kaamel jne jne. Vot nüüdseks olen ma küll juba nii vana ja nii iseteadev, et sellisele teguviisile öelda ei. Küll tulevad taas ka need ajad, mil rohkem tööle keskenduda. Hetkel olen parem vähem väärtuslik oma riigi, panga ja võimalike tööandjate silmis, aga olen seda kindlamalt olemas oma pere jaoks ja tunnen, et minu panus on  siin väärtustatud nii mu pere kui ka iseenda poolt. Just seda olen viimasel aastal õppinud ja teada saanud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s