Roolides autot, roolides elu…

Sõidan autoga Tallinnast kodu poole. Sõidan sel korral Pärnu maanteed pidi Saku suunas. Nii vahelduse mõttes. Laagri kandis olles tunnen, kuidas paljud kihutavad minust mööda Pärnu poole. Meenub, kuidas minagi olen sinna suunda sõitnud. Kõrvalistmel, puhates. Vastu seiklustele, teades, et kõik on korraldatud ja ma võin vaid nautida. Oh, kuidas oleksin sel hetkel tahtnud taas olla seal kõrvalistmel.  Anda käest kogu vastutuse, lasta kellelgi teisel otsustada, mis kiirusel sõita, kuhu pöörata, kellele keskmist sõrme näidata ja kõik need muud auto juhtimisega seotud emotsioonid ja otsused.

See tunne näris mind terve tee koju. Äkitsi taipasin, et tegelikult on kogu meie elu nagu üks autoga sõit. Meie peaksime olema need, kes on roolis. Oma auto roolis. Mina ise peaksin otsustama kas pöörata paremale, pöörata vasakule või sõita sootuks otse.  Ometi kui lihtsalt unustame ära, et oleme roolis. Teate ju küll seda tunnet kui alustad sõitu ja järgmisel hetkel oled juba kohal ning kui mõtlema jääd, siis saad aru, et sul ei ole tegelikult aimdustki, kuidas sa kohale jõudsid. Kõik toimus justkui autopiloodil olles. Olid roolis, aga tegelikult olid oma mõtetega hoopis kuskil mujal. Kas oli siis tee juba nõnda tuttav, et tundsid ennast piisavalt turvaliselt, või olid peas muremõtted ja autojuhtimisele tähelepanu pööramiseks ei jagunud enam energiat. Võib-olla olid hetkeks lihtsalt kõigest väga väsinud. Igal juhul ei olnud sa kohal.

Aga sel korral veel olid sa hoitud ja jõudsid ühes tükis kohale. Mis siis, kui nii hästi läinud ei oleks? Kas esimene reaktsioon sõidu, käesoleva projekti või oma elu untsumineku üle oleks vaadata ausalt endale silma ja tunnistada, et ka sul on olukorra eest vastutus võtta, või jääb sinu peas ja meeltes süüdi teine pool? Jah, elu ei ole alati nii must-valge kui liiklusreeglid, kus süüdlase saab politsei ja kindlustuse abiga enamasti üsna üheselt kindlaks teha. Aga ka liiklusreeglite puhul on ju nii, et kui olla kogu tähelepanuga roolis, siis saab ennetada neid, kes reegleid rikuvad. Oluline on ju jõuda kohale elusalt ja tervelt, selleks aga tuleb olla kohal ja pöörata ümbritsevale tähelepanu, et vältida neid, kelle tõttu võiksid õnnetusse sattuda, isegi kui sa ise kõiki reegleid ja ettekirjutusi järgid. Mingi osa vastutusest jääb alati ikka ka sinu enda õlule. Meeldigu see või mitte.

Aga mis siis, kui sinu autot juhib keegi teine? Ei ole vast hullu, kui oled kõrvalistmel ja näed, mis toimub ning võib-olla saad mõne peatuse või pöörde osas sõna sekkagi öelda, kui soovi on. Aga mis siis, kui sind on lükatud tagumisele pingile ja ka kõrvalistujaks on keegi teine? Kes neid tagumiselt pingilt tulevaid piikse ikka kuuleb? Või kui laenad auto välja  ja ei ole isegi kaasreisijana üldse kohal. Milline roll auto juures sulle siis jääb?  Kas oled see, kes kellegi teise sõiduks auto oma rahakoti arvelt kütusega täidab? Või oled sa mootor, mis vaatamata reisijatele autot ikka edasi viib, kuniks ühel hetkel väsib ja katki läheb? Äkki oled sa auto aku, mis on kui viimane lootus sooja ning valgust saada juhul, kui kütus juba otsas on. Või hoopiski sumbuti, kust kaudu heitgaasid universumisse paisatakse?

Ühel päeval saab auto laenutajal laenutamise isu otsa, või kaob vajadus seda teha. Millises olekus sa oma sõiduvahendi tagasi saad? On see ilusti seest ja väljast puhtaks pestud ja korda tehtud? Või saad tagasi mudakänkra, mis seestpoolt kaunistatud tühjade kohvitopside ja võileivakarpidega, halvemal juhul on sulle jäetud ka tuhatoos täis konisid ja auto täis suitsuhaisu. Sa tahtsid ju vaid parimat, sa tahtsid ju vaid abiks olla aga milline on tulemus? Tore on muidugi vastupidine variant, kui andsid käest koristamata ja pesemata auto, aga tagasi saad suurepärases korras ja tangitud isendi. Hurraa!! Jackpot! Keegi on kulutanud sinu eest aega ja raha. Milline suurepärane lahendus. Aga kas suudad ise seda korda nüüd edaspidi hoida?

Veidi järele mõeldes tundub mulle,  et tegelikult laenutame oma autosid välja tunduvalt harvem, kui oma elu. Oma auto juhtimisõigust hoiame kiivamalt endale, kui oma elu juhtimise õigust. Kui tihti ja kes teeb sinu eest sinu elu kohta otsuseid? On see su ülemus, kes palub veel ühe projekti juhtimise üle võtta või lihtsalt 10 minutit täna kauem tööl olla, ilma et sa seda ise tahaksid, aga tunned, et pead korraldusele alluma? Oleme lastena mõjutatavad oma vanemate juhnööridest. Pean silmas, et ka 36-aastasena olen ma oma vanemate laps ning vaid minu heaolu silmas pidades teevad nad soovitusi, kuidas ühte või teist olukorda lahendada või mis suunas oma eluga edasi minna. Ja ka teistpidi. Mõnikord tahaks nii oma vanematele öelda, et te elate valesti, ma näen kõike, mis ümber tuleks teha. Vaid heast tahtest tahaks võtta teise elu üle ja selle oma äranägemise järgi korda teha.

Väikese marakrati emana on minu elu kindlasti mõjutatud selle krutskeid täis noormehe poolt, kes oskab juhtimise nii vaikselt üle võtta, et sa ei saa arugi, mis nüüd jälle juhtus.  Veel pereellu süüvides saad aru, kui lihtne on iseennast kaotada oma kaaslassesse. Te ju oletegi koos selleks, et üksteist toetada ja aidata. Aga kui see lõppeb sellega, et sa ulatad oma elu rooli ka oma kaaslasele ja annad ära igasuguse kontrolli? Annad ära igasuguse õiguse otsustada? Oled sa kindel, et see sind ikka õnnelikuks teeb? Enamasti jah, sõidate ühes suunas ja samal kiirusel. Aga mõnikord tahaks ju teha väikse tiiru paremale või vasakule, vaadata, mis ühe ja teise nurga taga on. Su partner seda võib-olla ei soovi. Kui sõidate kumbki omas autos, siis saate nüüd natuke eraldi sõita ja mõne aja päras kokkulepitud kohas taas kohtuda. Kui aga oled oma auto juhtimisõiguse partneri kätte andnud, siis ei ole sugugi kindel, et saad soovitud kõrvalepõiked.  Jah, kindlasti on su elukaaslane usaldusväärne inimene, miks sa temaga ju muidu koos oled, aga oma elu tuleb ikkagi ise juhtida, sest ainult sina ju tead, kuidas sul hea on. Julge seda vaid tunnistada!

Juhtub teinekord ka nii, et võõra auto rool satub sinu kätesse. Mina näiteks õppisin päriselt autoga liiklema siis, kui kohtusin oma abikaasaga. Mul olid load juba pikalt olemas, aga reaalne sõidukogemus puudus. Läks nii, et oli vaja korraga sõita kahe autoga. Minu väga vapper mees, kes ilmselgelt ei teadnud, millega ta päriselt riskib, andis mulle sõita oma armastatud, vana ja suure Nissan Patroli. Auto, mida saab kirjeldada vaid sõnadega väike tank. Natuke oli hirmus, aga samas oli ka väga turvaline, sest auto oli suur, ja olgem ausad ka kole nagu öö, ehk siis teised hoidsid sellest liikluses nii või teisiti parajasse kaugusesse. Ja kui ka oleks midagi juhtunud, siis noh, ei olnud tegemist 1 000 000 krooni maksva isendiga ning mehe sõnutsi sai seal kõike parandada, ümber vahetada või sirgeks tõmmata. Olin lummatud ja edaspidi kasutasin iga võimalust selle tanki roolis olemiseks. Lõpuks tundsin ennast auto- roolis juba üsna kindlalt. Nii kindlalt, et ei saanud arugi, kui ühel päeval tanklas mingite imelike piirete vastu ukse lömmi sõitsin. Abikaasa oli teise autoga samas kõrval. Ma ei saanud mitte kui midagi aru, lehvitasin talle vaid aknast ja sõitsin rahulikult edasi. Ise veel imestasin, et miks tal nüüd äkitsi nii mossis nägu on. Hiljem kohtudes käskis ta mul autost välja tulla, näitas ust ja küsis, et mis see on – see suur lohk ukse sees. Mul jäi üle vaid õlgu kehitada, sest ma tõesti ei saanud aru, kuidas see sinna tekkinud oli. Autos sees olles, rooli taga istudes ei tundnud ma mitte kui midagi. Ja ma kahtlustan, et olen sel viisil, täiesti pahaaimamatult ja vaid head soovides võinud väikse mõlgi lüüa nii mõnegi tuttava elule, kui olen mingil uskumatul põhjusel arvanud, et mul on tema elu juhtimiseks, mõne otsuse tegemiseks suurem õigus, kui temal endal. Palun südamest ja siiralt vabandust ning proovin edaspidi jääda vaid enda auto rooli.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s