Armasta just nii, nagu sina armastada oskad!

Mida tähendab olla hea ema? Kui tihti sa küsid endalt, et kas ma olen ikka hea ema? Kui tihti sa endas emana kahtled? Eks meil igaühel ole omad nõrgad küljed, mille puhul mõni märkus või artikkel heaks emaks olemise küsimuse korraks taas teravamalt pinnale toob. Minu jaoks on selleks teemaks rinnaga toitmine ning eelkõige just rinnaga toitmise mõju lapse arengule ja suhtele emaga.

Eelmise aasta alguses tabas mind kõrge palavik, vappekülmad, kuumahood, jne. Kuna nädalavahetusel läks olukord üha hullemaks ja perearstid ei töötanud, siis suundusin EMOsse. Kuigi keisrilõikest oli juba mõnda aega möödas, ei julgenud ma rohkem riskida. See oli õige otsus, sest vereproov tõi välja väga kõrged põletikunäitajad ning veel üks päev kodus, ilma õige ravita, oleks võinud tuua karmid tagajärjed. Sain antibiootikumid. Kuigi arst ütles, et need on lapsele ohutud ja võib rinnaga toitmist jätkata, ei suutnud ma ennast kuidagi veenda, et minu 10-päevane ravimite kuur lapsele ei mõju. Otsustasin, et saame hakkama teisiti. See ei olnud raske otsus, sest noormees on algusest peale saanud ka pudelipiima. Ma ei tundnud ennast selle pärast halvasti. Algusest peale oli oluline, et poiss kasvaks ja nüüd oli lisaks oluline ise terveks saada. Pikemal rinnaga mitte toitmise pausil olid loomulikult omad tagajärjed. Piimakogus vähenes, poiss harjus lutipudeliga jne. Venitasime omadega siiski enam-vähem kuue kuu piirile välja. Selle järgnenud aja jooksul on minu kätte sattunud nii mõnigi värsketele emadele suunatud trükis, ajakiri, ajalehe lisa jne. Enamasti räägitakse neis ühe-kahe loo raames ka rinnaga toitmisest. Ma ei taha kuidagi vähendada rinnapiima saamise olulisust aga ometi on mõned väited, mis nendest artiklitest minu hinge kriibivad. Siin paar näidet:

  • rinnaga toitmine tagab lapsele kaitstuse ja turvatunde
  • rinnaga toitmine loob ema ja lapse vahel usaldusliku ja sooja suhte
  • rinnapiimaga toitmine soodustab lapse vaimset arengut
  • rinnapiima pikemalt saanud laste IQ on kõrgem
  • lastel, kes ei ole saanud piisavalt rinnapiima, on tulevikus suurem ülekaalulisuse oht

Kui suure käki ma oma lapsele nüüd kokku keerasin, et teda terve aasta rinnapiimaga ei toitnud? On justkui aasta ju see maagiline aeg, mil laps võiks rinda saada. Kas ma ei ole hea ema? Kas meil ei ole enam turvaline suhe? Kas mu laps jääb rumalaks ja läheb paksuks? Ja kõike kokkuvõtvalt – kas ma ei armasta siis oma last nii nagu vaja.

Samal viisil on võimalik naha alla pugeda kõige erinevamatel teemadel. Kas laps peaks minu kõrval magama või oma voodis? Millised oleksid õiged toidud minu lapse jaoks? Kas tal on ikka piisavalt arendavaid mänguasju? Kas me käime ikka piisavalt arendavates ringides? Kas see kõik on ikka piisav, et oleks aru saada, et ma oma last armastan ja temast hoolin? Küsimusi kui palju

Mina armastan oma last sõnuseletamatult palju! Selles ei ole mitte mingisugust kahtlust ja oma otsustes ja tegudes lähtun ma sellest samast armastusest. Aga see on armastus minu moodi. See armastus on palju ürgsem ja isiklikum. See ei ole kuidagi seotud sellega, mis hetkel ühiskonnas lapsekasvatamise meetodites moes on. See on armastuse väljendamine nii nagu mina olen seda kogemustest ja teadmistest õppinud. Ma näitan seda lapsele läbi kallistuste ja kaisutuste, läbi müramise, läbi paide, läbi ühiste mängude ja läbi kõikide nende väiksemate ja suuremate pisarate ära puhkimise ja lohutamise, et kõik saab korda. Aga ma näitan seda armastust ka läbi keelamise ja läbi otsuste, mis hetkel tunduvad imelikud ja mille kohta võib-olla võib alles kümne aasta pärast öelda, et see oli ju tegelikult armastusest.

Ma võin ausalt öelda, et ma ei ole last oodates või nüüd tema siin olemise ajal kordagi lugenud mõnda kasvatusteaduslikku raamatut, olgu siis teaduslikumat või esoteerilisemat. Jah, ma saan toetuda sellele, et olen palju lastega töötanud ning selle ajaga on mingid teadmised tekkinud, aga eelkõige tahan ma toetuda oma instinktile ja selle n-ö talupoja- mõistusele, mis meil siin riigis hetkel veel paljudel olemas on. Tahan toetuda noormehe vanaemade ja kõige teiste esiemade kogemusele. Need on võib-olla veidrad sõnad, aga naised on lapsi kasvatanud tuhandeid aastaid, psühholoogia ja pedagoogika on selle kõige kõrval alles lapsekingades. Eks igal ajastul on olnud omad normid ja reeglid, aga need emad, kes on toetunud armastusele ja oma instinktile, on alati hakkama saanud ning andnud oma lapsele parima võimaliku lapsepõlve.

Mõned päevad tagasi tabasin ennast mõttelt, et tegelikult ei ole ju mina ainuke, kes meie noormeest armastab. See tundub ju loomulik, eks, aga ometi ei olnud ma seda mõtet just sel viisil mingil põhjusel varem mõelnud. Vaatasin, kuidas noormees oma isaga mängis. Neil on hoopis teistsugused mängud ja nii mõnigi kord tahaks mingi osa minust öelda, et miks te mängite nii aga mitte naa, sest naa oleks ju justkui parem. Vanavanematega on sama lugu. Ikka on mingeid olukordi, kus emana käituksin teisiti, aga vanaisad-vanaemad teevad just nii nagu nemad on harjunud. Nüüd aga mõistsin, et see on nende viis hoolida ja armastada.

Eesti keeles ei ole lihtne oma tundeid välja öelda. Kui tihti tulevad teil üle huulte sõnad: „Ma armastan sind“, olgu see siis lapse, mehe või oma vanemate jaoks. Kui tihti on seda lauset teile öeldud? Oleme tihtipeale kallid, teame, et meist hoolitakse, aga kuidas on lood sellega, et meid selle kõige juures tegelikult ka armastatakse? Võib-olla just seetõttu, et seda on nii raske välja öelda, anname seda tunnet varjatult edasi oma tegudega. Ütlesin kunagi meie suhte alguses oma mehele, et kuniks viitsin talle hommikul süüa teha, seni armastan. Ma arvan, et need korrad, mil olen talle päriselt öelnud: „Armastan sind“, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel, aga igas päevas on palju muid viise, kuidas ma oma armastust näitan. Ja igas päevas on palju viise, kuidas tema näitab oma armastust mulle, aga kas ma oskan ja soovin kõiki neid viise näha?

Kas ei ole nii, et me loome endale ettekujutuse sellest, kuidas me peame oleme armastatud või kuidas me peame kedagi armastama? Me loome ettekujutuse sellest, kuidas mees peab armastama oma naist või kuidas ema peab armastama oma last ning seal juures võib juhtuda, et meil jääb nägemata see armastus, mis sellesse ettekujutusse ei sobi, aga mis ometi meid ümbritsemas ja ootab vaid märkamist

Märka armastust!

(Avaldatud minu eelmises blogis 01.02.2017)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s