Mõned emaks saamisega seotud õppetunnid

Alustan lõbusa looga eelmisel nädalal õpitust, sest loevad ju ka kõige pisemad õppetunnid. Ilmad on olnud küll külmad, aga ikkagi piisavalt mõnusad, et veeta suurem osa päevast koos lapsega õues. Mida me õues teeme? Meil on hoovis üks vana suur auto. Roolime seda tundmatutele maadele ja heal päeval on teekaaslaseks ka paar kassi või koer, kes ennast kõrvalistmel mõnusalt sisse seavad. Kui mina olen lehti kokku riisunud, siis on poisi tööks need jälle aeda tagasi kanda. Jalutame põllul, vaatleme kivikesi ja esimesi putukaid. Nii paljud lihtsad asjad pakuvad lapsele rõõmu ja sealt kõrvalt avastad ka ise taas liiva ilu, kivikeste kauniduse ja miks mitte ka liumäel liu laskmise mõnu.

Kõige selle kauni kõrval on ka natuke räpasem ja haisvam pool. Kui laps potil käimist ei tunnista, ja just õues mähkmetesse kakab, siis tuleb kõik need kihid riideid seljast ära saada ja hiljem uuesti selga tagasi saada. Nagu üks meie tuttav ütles, kui tahad kindel olla, kas oled lapse saamiseks valmis, siis proovi kaheksajalg riidesse panna. Usun, et võrdlus peab paika. Minu jama oli aga selles, et kuigi nina ütles, et on kaka, siis peale kogu seda maadlemist riietega selgus, et no ei ole kakat. Ja nii ikka üsna mitu korda. Lõpuks taipasin, et meil on kevad ja põldudele veetakse sõnnikut laiali! Maal elamise rõõmud ja valud! Õppetund on siin kindlasti kuskil olemas, kui mitte muus, siis selles, et oskan nüüd lapsele jopet ja pükse palju kiiremini ja osavamalt selga panna.

Veel olen aru saanud, et kohe kindlasti ei ole ma printess herneteral. Teate küll seda muinasjuttu, kus kuhja madratsite alla pandi hernes ja vaid tõeline printsess sai sellest aru, sest tal oli ebamugav magada. Mida teie voodis leidub peale tekkide, patjade ja voodilina? Magama minnes leian mina voodist näiteks lego klotsi, tükikese näritud näkileivast, puuhalu, mis pidi minema kööki pliidi alla, luti, jne. Mõnikord olen nii väsinud, et jään magama ja mõne leiu avastan alles hommikul. Seega on emaks saamine õpetanud mind magama. Varem võisin voodis veel 1,5 tundi mõelda ja unistada. Nüüd on nii, et kui õhtul patja ja tekki näen, siis magan ka.

Kannatlikkusest olen vist ka varem rääkinud aga no sellega seotud õppetunde tuleb iga päev juurde ja juurde. Nüüd on poisil juba iseloom. Ta teab, mida tahab ja mida mitte. Eriti teab ta seda, mida ta ei taha ning ta oskab endale kindlaks jääda. Füüsiliselt oleks ju lihtne oma tahe peale suruda, on see siis soov panna lapsele jalga sukkpüksid, et poisil ikka soe oleks, või sööta sisse veel üks suutäis suppi, et poisil kõht ikka kindlalt täis oleks ja kasvu tuleks. Aga mida see annaks? Mina proovin oma last usaldada. Kui talle midagi ei meeldi, siis annab ta sellest märku ning siis on minu asi välja mõelda, mis täpselt nüüd valesti on. Kuniks laps on rõõmus ja rõõsa, ei ole vaja vast liigselt tema tegemistesse sekkuda.

Enamasti on see mul meeles, aga on ka päevi, kus tahaks kasvõi aja võitmiseks või tapeedi hoidmiseks, kõik asjad lapse eest ära teha. Hoiaks lusikat tema eest, et supp taas põrandal ei maanduks, juua annaks vaid pipetiga, et vaip taas märjaks ei saaks, mänguasjad viiks kõik pööningule ära, et tuba natukenegi kauem korras oleks. Siis hingan sügavalt sisse ja välja ning mõtlen, et aga kuhu mul siis tegelikult nii kiire on? Ja see on ju kõigest tapeet ja see on ju kõigest vaid vaip. Mitu korda on mu laps 1,5 aastane? Vaid ühe korra ning tegelikult õhtul ma juba ju naeran selle kõige peale. Pensionieas kiiktoolis lastelastele ei räägi ju sellest, et kui korralik su isa oli ja kuidas ta mitte kunagi ühtegi krutskit ei teinud. Ikka tahaks siis rääkida hoopis sellest, kuidas kissell kummikusse sai või teod nii hästi maitsesid.

Veel olen õppinud teadlikumalt armastama. Tahad või ei taha, aga lapse saamine toob suhte nõrgad kohad välja. Paneb ema ja isa proovile. Tänu sellele olen aru saanud, kui lihtne on kedagi halvustada, kui lihtne on kedagi pikalt vihata, kellegi peale pikalt pahane olla, kedagi pikalt süüdistada. See võtab küll palju energiat, aga on nii kerge nendes energiates olla ja neid toita. Kui juba kellegi peale pahane olla, siis ei ole vaja palju, et leida ka uuel päeval põhjus, miks ikka veel pahane olla. Tunduvalt raskem on kedagi armastada. Leida iga päev põhjus, miks ikka veel seda inimest armastada. Kas täna on põhjust armastada? Jah, on!

(Esmalt avaldatud minu esimeses blogis 18.04.2017)

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s