Vabastava hingamise mõjust minu enda näitel.

Milles seisneb minu jaoks vabastava ehk teadliku hingamise võlu? Mida ma olen sellest võitnud, et olen sellise hingamise oma ellu võtnud ja jätnud? Küsimused, mida mult ikka ja jälle on küsitud.  Nüüd endalegi huvitav, et mis ma siis siia kirjutades vastuseks saan.

Esimene vastus on, et ma olen kindlasti juurde saanud energiat ja justkui jaksan nii vaimselt kui kehaliselt rohkem toimetada. Kuis nii?  Hingamine vabastab pingeid, mis on sinu kehasse kogunenud. Paljusid pingekoldeid sa võib-olla et aimad ise, aga veel suurem kuhi on selliseid tundeid ja kogemusi, mille olemasolust sul tegelikult aimugi ei ole, sest sa oled nad ise alateadlikult väga tugevalt endas maha surunud. Aga su keha teab väga hästi, et need on olemas ning väga palju energiat kulubki su kehal ja teadvusel sellele, et ebameeldivad tunded ja kogemused tahaplaanile jääksid. Mida rohkem iseendaga tegeled ja lubad neil kogemustel ja valudel pinnale tulla, seda rohkem energiat ju hakkab üle jääma. Ja usun, et see ei toimi nii ainult vabastava hingamise raames, vaid ka kõikides teistes kehatööga seotud teraapiates.

Teiseks olen ma nüüdseks palju rahulikum, sest olen mingil määraval kogusel jamadel lasknud pinnale tulla. Mõne asja puhul ongi piisanud vaid sellest, et ma oma kogemusest või negatiivsetest alateadlikest mõtetest teadlikuks saan. Teised mõtete ja kogemuste keerdkäigud vajavad natuke pikemat seedimist. Aga nad on siin, minu ees. Mitte ei ole enam miski salapärane näriv tunne kuskil kuklas, mis rahu ei anna ja mind ennastki lõpuks närviliseks muudab.

Võib-olla on lihtsam tuua näited asjadest, millest mul ei olnud aimugi, et nad minu sees peidus on, aga mis ühel või teisel hingamissessioonil on pinnale kerkinud.

Üks ootamatumaid emotsioone tabas mind, kui käisin hingamas oma teise raseduse ajal. Otsustasin, et sel korral teen kõik mis minu võimuses, et rasedus kulgeks oma loomuliku lõpuni ning et õnnestuks ka ise sünnitada. Hingamisel, lõdvestumisel ning rahulikuks jäämisel on sünnitamise juures suur roll. Seda kõike saab aga harjutada tehes vabastavat hingamist. Üldiselt olid mu raseduse aegsed hingamised rahulikud. Ka tol korral ei olnud mul hingama asudes tunnet, et tuleb miski suur pauk. Hingasin, hingasin rahulikult kuni ühel hetkel hakkasin lihtsalt suure häälega ja lohutamatult nutma. Emotsioon oli nii kõikehõlmav, et ma ei osanud esialgu mõista, millega tegu, lihtsalt nutsin pisaraid, mis tulid ja seda valu, mis oli minu sees. Vaikselt rahunedes tuli ka teadmine, mis situatsioon ja emotsioon oli pinnale tulnud. Kuna olen visuaalne inimene, siis sellised teadmised tulevad minuni piltides. Ja nii nägingi ühel hetkel pilti sellest, kuidas olin taas oma esimesel sünnitusel, olin pikali opi-laual. Keisrilõige oli just jõudnud nii kaugele, et laps oli minu seest kätte saadud ning teda viidi lastearsti juurde üle vaatamisele. Erakorralise keisrilõike puhul ei saa sa kohe last näha. Näed teda alles siis, kui arst on kindlaks teinud, et tema tervisega on kõik korras. Seniks on õhus teadmatus ja ärevus. Aga mitte neid emotsioone ma ei nutnud. Minus oli kõike- valdav süütunne. Minu ainukesed mõtted hingates ja neid pilte vaadates olid seotud vabandamisega. Ma ei jõudnud oma lapse käest piisavalt palju vabandust paluda, et ma ei osanud paremini. Just sellise mõttega süütunne istus minu sees – miks ma ei osanud paremini!

Ausalt, mul ei olnud aimugi, et minu sees on miski süütunne seoses sellega, et ma ei sünnitanud ise, vaid et laps sündis keisrilõikega. Ma tean, et võtsin haiglast kaasa paanika. Kust siis selline kahetsus ja kõhklus minu sisse sai?  Veidi järele mõeldes sain aru, et minult küsiti peale esimese lapse saamist üsna mitu korda nii: „Kas sul on kahju, et sa ise ei sünnitanud?“ Või siis ka nii: „Kas sa kahetsed, et sa ise ei sünnitanud?“ Aga ka nii: „Oled kindel, et sul paha tunne sees ei ole sellest, et sa ise ei sünnitanud?“ Ja mainiti ka seda, et ega see keisrilõige ikka päris õige asi ei ole.

Aga vot kui lihtsalt poevad meie sisse teiste öeldud laused. Ja oi kui sügavale peitu poevad, et meid sealt siis alateadvuse kaudu mõjutada. Seega kui mõni teie tuttav naisterahvas on lapse saanud keisrilõike abil, siis proovige öelda näiteks nii: „Mul on nii hea meel, et sul kõik lõpuks hästi läks ja sa emaks said!“ Või hoopis nii: „Vapper naine, et sellega hakkama said!“ Uskuge mind, keisrilõige ei ole sama mis sünnitamine, aga see ei tähenda, et see kuidagi füüsiliselt või vaimselt lihtsam oleks! Vaprad on ühtemoodi kõik, kes emaks saavad! Igal juhul keskenduge positiivsele ja toetavale osale!

Teine n-ö ootamatu hoop tabas mind üsna hiljuti, kui proovisin ise esimest korda holotroopset hingamist. Hingamisele minnes ei olnud mul aimugi, millega sel korral tegeleda võiksin. Aga nii juba kord selle hingamisega on, et mõnikord piisab tundest, et nüüd tuleks minna ja hingata ning alles kohapeal selgub, mis kogemus või emotsioon sel korral tähelepanu saada soovib. Kaks päeva mässasin hingata enne kui sellel hinge närival asjal sabast kinni sain. Ja minu üllatuseks oli taas kord tegemist mulle öeldud sõnadega. Sel korral aga oli teemaks minu abikaasa. Oleme koos olnud varsti pea 15 aastat. Ma arvan, et iga suhte alguses (aga võib-olla ükskõik millisel hetkel) on keegi kõrvaltvaataja küsinud, et miks sa sellise inimesega koos oled? Keegi kuskil on võib-olla avaldanud arvamust, et te ei peaks üldse koos olema, te ei sobi kokku jne. Üks selliseid ütlemisi mulle tol hetkel väga olulise inimese poolt oligi see, mis hingamise käigus pinnale tuli. Öeldud oli see lause mulle juba pea 10 aastat tagasi ja kogu selle aja on ta minu alateadvuses tööd teinud. Kuhu ma siis oma mõtetega hingamise hetkeks jõudnud olin? Minu seest paiskasid välja laused, et mul ei tohigi nüüd peret olla, kas mul ei võigi nüüd peret olla, kas ma ei tohigi oma meest armastada, kas ma ei tohigi oma lapsi armastada jne. Justkui absurd kuubis, eks, aga just nii meie alateadvus teeb ja ratsionaalsel mõtlemisel ei ole siin suurt midagi kaasa rääkida. Mõistusega võttes sain ma väga hästi aru, et mul on õigus just sellisele perele nagu mina soovin ja keegi ei saa dikteerida, keda või kuidas armastada. Aga hinge oli pesa teinud kellegi teise öeldud lausest pärit kahtluseuss.

Tänu vabastavale hingamisele sain aru ka ühest oma vanavanematega seotud käitumismustrist. Nimelt ei ole ma kunagi olnud selline lapselaps, kes iga päev või isegi iga nädal vanaisale-vanaemale külla läheks või helistaks. Nad olid mulle väga armsad (vanaema on siiani elus ja armas), kuid selline suhtlus, mida nemad minult ootasid, ei olnud minu jaoks lihtsalt vastuvõetav. Kahjuks juhtus seetõttu aeg-ajalt ka nii, et kui lõpuks läksin külla, siis sain kuulda lauseid, et küll on kahju, et sa meid ei armasta, sinu meelest oleks ilmselt parem, kui me kõik surnud oleksime, aga ka lihtsalt seda, et ma ei ole hea lapselaps. Ühel hingamisseansil tuli mulle meelde see üks ja ainuke kord, kui vanaisa mind tutistas. Tutistas, sest ma ei läinud esimese kutsumise peale sööma.  Olin siis vast seitsmene-kaheksane. Ma siiani ei mõista, miks ta minu tutistamiseni jõudis, sest see ei olnud tegelikult üldse tema moodi käitumine. Küll aga tuli mulle väga selgelt meelde minu enda solvumine, et nii väikse asja pärast selline karistus. Tuli silme ette pilt, kuidas istun nuttes ja mossis olemisega oma toas diivanil ja kuidas oma mõtetes ütlen vanaisale, et ühel päeval ma näitan teile, kui paha laps ma olla võin. Noh, ja näitasingi. Läbi selle, et ei käinud neil külas ega helistanud, tegin alateadlikult oma tol solvumise hetkel antud lubaduse teoks.

Ja selles seisnebki minu jaoks vabastava hingamise võlu. Hingamine laseb su kehal esile tuua hetki ja emotsioone, mis sinu käitumist ja mõtlemist (enamasti siiski negatiivselt) suunavad ning millest keha jaoks on saamas suuremad pingekolded.

Aga lõpetan oma tänase loo sellega, et tänu nendele kahele esimesele kogemusele, millest rääkisin, olen nüüd ise õppinud suu palju rohkem kinni hoidma. Ei ütle oma arvamust teiste elu ja tegemiste kohta enam nii lihtsalt välja, ükskõik kui õige see minu mõte ka ei tunduks. Sõnadel on suur jõud, seega olgem hoolsad, kuidas neid kasutame!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s