Ma võiksin küll kana olla. Ausalt!

Meil on teist suve kanad. Hetkel kolm kana ja üks kukk. Üks kana elas vapralt üle kulli rünnaku. Nüüd lonkab ühte jalga ning elab meil toas, sest teised kanad ei ole vigase jalaga sõbranna suhtes just eriti sõbralikud. Näen nende toimetamisi igapäevaselt aga paar päeva tagasi jäin neid kanu vaatama täiesti uue pilgu ja tundega. Lõpuks jõudsin järeldusele, et ei oleks elu üldse nii hull, kui ma peaksin järgmine kord kanana tagasi tulema! Mis mulle siis nende tegemiste ja olemise juures meeldis ning mida olen aastaga kanade kohta õppinud?

Alustagem munemisest. Teate ju küll ütlust, et mis muned siin nii kaua ehk siis mis mökutad ja kas kiiremini ei saaks. Ma sain kanade munemise protsessi pikkusele ning nende süvenemise ja pühendumise ulatusele pihta alles siis, kui tubane kana taas munele hakkas. Võiks ju mõelda, et paar minutit ja muna väljas nagu lupsti. Aga vot ei ole nii! Pesa õigeks sättimine, positsiooni valimine ning muna väljutamine võib võtta aega teinekord tunnikese või veel kauemgi. Ja milline keskendumine kogu selle protsessi vältel! Jõudsin arusaamisele, et kui nüüd mul endal tuleb mõni järgmine tegemine, mis vajab head tulemust ning keskendumist, siis võtan eeskuju oma kanadelt ja „munen“ oma projekti just täpselt nii kaua ja keskendunult, kui hea tulemuse saamiseks vaja on! Ja pärast ausalt kaagutan oma „muna“ valmimisest samasuguse rõõmuga nagu kana seda teeb. Oh seda lugulaulu, mis siis kosta on, kui lõpuks muna pesas!

Ja loomulikult tuleks siis rääkida ka kana ajudest, eks? No need võivad ju väiksed olla aga nutikad on need linnud sellegi poolest! Nad tulevad kutsumise peale, oskavad ise oma majakesse tagasi minna kui on päeva aias ära veetnud, teavad kus on söögikauss, kus on maiuspalad ehk koera söögi kauss. Lisaks on nad väga seltskondlikud ehk siis eelistavad olla seal, kus on inimesed ja tegevus. Ning kui vaikselt harjutada, siis lasevad nad endale ka mõnuga pai teha. Ehk siis teavad küll, mis hea on, kuidas seda saada ning kuidas selle nimel vajadusel isegi aiast põgeneda! See on uskumatu, kust kanad ennast läbi pressida suudavad või üle lennata oskavad, kui neil ainult tahtmist on! Palju siis meie neist erineme? Meie läheme ka kui ülemus kutsub, parema meelega läheme siis kui sõber kutsub. Seda, kus kodus külmkapp on teame hästi. Seda mis meile sealt kasulik süüa on teame teinekord võib-olla isegi vähem kui kanad oma söögilaua kohta! Seltskondlikud oleme ju meiegi ning kellel on midagi selle vastu kui talle pai tehakse? Kanadel on hierarhia, et kes kus õrrel istub, kes paremad terad saab jne. Oleme siis meie paremad? Ja kanakarja kambakas ei ole väljamõeldis! See ei ole ilus vaatepilt, kui kanad mitmekesi ühe ette võtavad. Seda teeme ju meiegi. Kahjuks!

Aga kuna selline juba see kanade elu on, siis ma ei laseks ennast negatiivsest poolest eriti morjendada, sest vaadake kanade elus on veel üks suurepärane tegelane. Selleks on kukk! Teate ma ütlen ausalt, et mu mees vist oli lõpuks natuke armukade, kui selle uue kuke saime. Ma olin kukest lihtsalt nii lummatud.  Temast kiirgas sellist mehist jõudu. Milline rüht, millised sabasuled, milline hääl! Ja kuidas ta koheselt kanad oma hoole alla võttis! Kõik on hoitud ja hoolitsetud. Nüüd siinsete soojade ilmadega on nii mõnus vaadata kuidas kukk oma kanadele liivavanniks auku valmis siblis. Kuke nimeks saigi Mees Suure Algustähega. Aaa nojah… Kui sul on kukk ja kanad, kes aias vabalt ringi jooksevad, siis saad paratamatult osa ka nende voodielust. Vot selles ma nüüd küll siiski päris veendunud ei ole, et kas lühidalt aga palju on ikka parem kui vähem aga pikemalt ja põhjalikumalt.

Tegelikult just see kanade päikseline liivavann ning nende poolsuletud silmalaud ja ilmselge mõnulemine tekitaski minus mõtte, et äkki ei olekski nii hull kana olla. Ilmselt olin ma hetkeks lihtsalt kade, et minul ei olnud tol päeval seda päikesevanni mõnulemise momenti veel olnud. Seega siis on kanad head mitte ainult selleks, et saada häid mune vaid ka selleks, et sulle meelde tuletada, kui mõnus ja vajalik on ka väike chill päikese käes!

Ja noh tegelikult ma tean küll, et meie kanad on ühed vähestest, kes saavad vabalt ringi joosta ning kel ei ole erilist ohtu supipotis lõpetada. Suurem osa kanu päikesevalgust oma lühikese elu jooksul ei näe. Seega ma peaksin oma soovi ilmselt ümber sõnastama nii, et ma võiksin küll järgmises elus kanana sündida tingimusel, et saan elada samasuguse veidi hullumeelse perekonna juures nagu seda meie oma on.  Mõnusat chillimise ja päikese nautimise perioodi algust!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s