Kui võtaks teejuhiks enda surma hetke?

Bronnie Ware

Raamatutel on minu elus alati tähtis roll olnud. Mõnd lugemist soovin ka siin teiega jagada. Viimane suur elamus pärineb raamatust “5 levinumat surmaeelset kahetsust : muutunud elu tänu kallitele lahkunutele”  autoriks Bronnie Ware. Raamatu andis 2013. aastal välja kirjastus Pilgrim.

Surma temaatika on mind saatnud juba mõnda aega. Mitte morbiidses mõttes aga kui midagi müstilist, midagi, millega ühenduse oleme tänapäevases maailmas kaotanud. Harva kui kellelegi saab osaks privileeg surra rahulikult omas kodus. Veelgi harvem saabud ilmselt surm nii, et surija ja tema lähedased on teadlikud, kohal ja viimse hetkeni üksteise jaoks olemas. Enamus meist eelistab surmale mitte mõelda. Veelgi enam. Võib lausa öelda, et suremisest on tehtud meelelahutus: filmid, videomängud, skandinaavia krimi oma võigaste mõrvadega. Ka surmaga seotud uudised, mida näeme televisoonist või kuuleme raadiost, on tihtipeale sõnastatud nii, et tekitada huvi ja saada juurde rohkem publikut. Aga asugem raamatu juurde.

Sain selle raamatu kuskilt tasuta. Seda mäletan. Kust täpselt? Seda ei mäleta. Olen raamatu mitu korda riiulist välja võtnud, lugemist alustanud, sirvinud keskpaigast ja siis raamatu riiulisse tagasi pannud, sest noh tundus veits mõttetu halana.

Nüüd aga tundsin, et tahan just seda raamatut lugeda! Ma ei mäleta millal viimati kogesin nii selgelt, et iga raamatu jaoks on oma aeg ja koht. Kui oleksin sundinud ennast antud raamatut varem läbi lugema, siis oleksin ilmselt Goodreadsis andnud 2 punkti. Nüüd aga andsin 5 punkti, sest iga peatükk kõnetas mind, pani mõtlema ja kaasa elama.

Samuti ei mäleta ma millal viimati mõni raamat päriselt pani mind oma elus mõnd otsust ümbermõtlema, pani mind teises suunas liikuma. Võib-olla oleks õigem öelda, et julgustas tegema seda, mida südames teha soovisin aga pikka aega ei julgenud. Olin ennast sidunud mitme erineva projektiga, mis mulle küll kõik meeldisid kuid samas ka koormasid. Tundsin selgelt, et mu pere kannatab minu tegemiste tõttu. Mina ise olen õnnetu ja närviline. Ma panin projektidesse aega ja energiat oma pere ja enda rahulolu arvelt. Minu pere on aga hetkel kõige olulisem asi minu elus seega ei olnud tasakaal paigas. Aga mõnikord on nii, et sa küll näed ja tunned, et olukord on sinu jaoks muutunud ning sa soovid minna teist teed aga kohusetunne sunnib paigale jääma. Vastustustunne sunnib paigale jääma. Hirm teisi alt vedada sunnib paigale jääma. Aga kelle või mille eest sa tegelikult kõige rohkem vastutama peaksid?

See raamat pani mind asju vaatama uuest küljest, õigemini oma elu viimasest hetkest. Erinevate teraapiate juures on üks küsimus, millega saab alati vestluse käima tõmmata, millega saab alati probleemile läheneda kui ühtegi muud mõtet ei ole. See küsimus on: “Mida sa teeksid, kui sul oleks kogu maailma raha ja võimalused?”. Enda jaoks lisan tänu Bronnie raamatule nüüd sinna ka küsimuse:”Mida sa teeksid kui tead, et surm on kohe siin ja samas ootamas?”. Vastused on kindlasti erinevad aga minu jaoks aitavad need küsimused tuua fookuse tagasi sellele, mis tegelikult oluline on ning siis saan sealt edasi liikuda juba praktiliste lahenduste otsimise juurde. Lahenduste parimal viisil elluviimine on tihtipeale juba iseasi. Aga just seda see raamat minu jaoks lugemise hetkel andiski, tõi mu fookuse tagasi sellele juurde, mis on minu jaoks kõige olulisem!

Raamatu autor Bronnie jutustab läbi enda loo ühtlasi ka surijate lugusid. Bronnie on kodune hooldaja inimestele, kellel on diagnoositud surmaga lõppev haigus ning kes on jõudnud oma elu viimasesse etappi. Kliendi juures tööle asudes ei tea kumbki kas lõpuni on jäänud mõned kuud, nädalad või päevad. Bronnie ülesanne on teha nende inimeste viimased hetked nii mugavaks kui võimalik. Üheks osaks tema tööst, mida ta ise väga naudib, on vestlused klientidega. Kuna tihtipeale on oma hingeasju lihtsam rääkida võõrale kui pereliikmele, siis saab Bronnie osa klientide minevikust, mõtetest, kahetsustest, rõõmudest jne. Kõigest sellest, millele inimene mõtleb kui ta teab, et aeg teisele poole minna on lähedal.

Juttude käigus jõutakse tihtipeale just ühe teemani – kahetsus. Mida surijad oma elus oleksid tahtnud teisiti teha aga ei julgenud. Just nimelt ei julgenud, sest nüüd nad näevad, et alati oleks tegelikult olnud mõni võimalus aga julgusest jäi puudu.  Mida siis peamiselt kahetseti? Ilmselt ei ole siin midagi üllatavat aga mõnikord on hea asju korrata. Mitte ükski surijaist ei mõelnud, et oleks pidanud rohkem tööd tegema või veelgi enam oma karjäärile keskenduma.  Sooviti, et oleks võetud rohkem aega pere ja sõpradega koos olemiseks. Sooviti, et oleks olnud julgust teha rohkem neid asju, mis pakuvad rõõmu, mitte neid asju, mida keegi teine ütleb, et sa pead tegema. Sooviti, et oleks vähemalt proovinud oma unistusi ellu viia olgu see siis mõne ameti proovimine, reisimine, mõne ammu elust kadunud sõbraga uuesti ühenduse leidmine vms. Väga kõnetas mind ka ühe meesterahva soov, et tema lapsed oskaksid elada lihtsat elu. Surma teema kõrval on lihtsuse temaatika teine, mis mind väga kõnetab.

Kahetseti, et ei olnud julgust öelda kõige tähtsamatele inimestele oma elus, et nad on armastatud ja väga olulised. Eriti tuli see välja ema-isa ja lapse vahelistest suhetes. Eks see ole üks neid kohti, kus võtame armastuse olemasolu tihtipeale iseenestmõistetavalt ja ei kipu oma tundeid sõnadesse panema. Paljud meist üldse suudavad välja öelda:”Ma armastan sind!”? Millal sina viimati oma lapsele nii ütlesid, või oma abikaasale või oma emale ja isale, vanaisale ja vanemale?

Ühesõnaga mõtlemist kui palju. Muuseas, surijad raamatus ei ole sugugi kõik vanad inimesed! Igaks juhuks ütlen, et lapsi raamatus ei sure. Ja kõik suremised on rahulikud ja kaunid minemised. Jah, Bronnie kirjeldab ka oma klientide kõige viimasemaid hetki! Seega kui sina oled see, kes pelgab surma,  loe seda raamatut ja ma arvan, et suremise protsess ei tundu peale seda enam nii hirmus.

Peamine mõte, mis ma ise raamatust kaasa võtan on aga see, et ei oma tähtsust kas sinu aeg jõuab kätte 100-aastasena, 80-aastasena, 50-aastasena, 30-aastasena või 20-aastasena, igal juhul jõuab see kätte liiga kiiresti! Seega ära kuluta oma aega asjadele, olukordadele ja inimestele, mis ja kes ei tee sind õnnelikuks! Ja kui sa ei tea, millist otsust vastu võtta, siis selle asemel, et mõelda praegusest hetkest tuleviku suunas ja kaaluda kuidas üks või teine otsus sinu elu mõjutab, vaata oma elule tagasi tulevikust, hetkest kui tead, et on minek. Kuidas sa siis otsustaksid? Saa enda ja oma lähedaste surelikkusega taas sina peale ja elu saab hoopis teise maigu!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s