Miks küll mees ei ole naine?

Miks isad on isad ja emad on emad? Või et miks mina olen mina ja minu mees, noh, ei ole nagu naine?

Mõnikord tuleb nii suur kiusatus kirjutada asju meeste vaatevinklist. Sellega on ainult üks jama. Ma nimelt ei ole mees ja ei oma vastavat vinklit. Võib-olla kui olla gramm ausam, siis äkki tahaks hoopis meeste maailmast kirjutades meestele näidata, kuidas nad tegelikult peaksid mõtlema? Olgu kuidas on aga senini olen siiski püsinud omade liistude juures ja meestele kohta kätte näitama ei kipu. Vist?

Seda enam on huvitav jälgida iseennast ja oma abikaasat kõrvalt, et kui erinevad on meie lähenemised mõningatele asjadele. Võib-olla on see lihtsalt sellest, et oleme kaks erinevat inimest. Aga samas ma ei saa midagi sinna parata kui leian, et oma osa on ikkagi mängida ka sellel, et üks meist on mees ja teine naine.

Võtame alustuseks sellise üsna üheselt mõistetava asja nagu õhtul lapsele raamatu lugemine. Mina võtan raamatu, kiirelt loen pealkirja ette ja asun siis sisu kallale. Lihtne. Tehtud. Valmis. Ühel õhtul sattusin kuulma kuidas mu abikaasa lapsele raamatut ette lugema asus. Kõigepealt luges ta ette kõik, mis kaanelt ette lugeda sai ehk autor ja raamatu pealkiri. Siis keerati lehte ja ette loeti kõik, mis seal kirjas oli k.a. tõlkija nimi, illustreerija nimi, toimetaja nimi, kirjastus ja ilmumise aasta. Millal sina viimati lapse õhtujuttu sel viisil alustasid? Hetkeks tundus see väga võõra lähenemisena. Millenagi, mille peale ainult mees võiks tulla. Ja samas oli selline detailidele tähelepanu pööramine väga armas.

Olen alati imetlenud kuidas mu abikaasa suudab silma järgi parajaks lõigata seina mineva vineeritüki või ahju ehituseks vajaliku kivi.  Vaatab korra tühimikku, vaatab vineeri. Ütleb: „Kaks sentimeetrit võtame veel maha,“ läheb sae juurde ja tehtud. Vineer istub oma kohale nagu valatud. Ja seda tõesti n-ö silmamõõdu järgi pannes ja tehes. Aga seda suurem on minu hämming nendel hommikutel kui abikaasa peab lapse lasteaia jaoks riidesse panema ja poiss saab selga pusa, kus käised küünarnukini ja jalga püksid, mis ulatuvad ainult poolde säärde. Ehk siis ta on osanud võtta riideid just sealt riiulist, kuhu ma panin eelmisel päeval ära väikseks jäänud rõivad. Miks seal silmamõõt ei tööta? See on elu üks suuri saladusi!

Emme auto ei ole kunagi nii huvitav kui issi tööbuss. Emme auto ei ole kohe üldse põnev. Absoluutselt mitte, sest seal ei ole korstnapühkimise harjasid, suuri torusid, hiiglaslikku tolmuimejat, kotitäit töökindaid, suurt haamrit, kellut ja kõiki neid muid põnevaks eluks vajalikke vahendeid. Mõnikord on emme auto OK. Noh siis kui sõidu ajal salongis tuled põlema pannakse ja emme mängib, et need on politseiauto vilkurid ning ees sõidavad pätid ja kõik koos sireenide häält tehes asume neid pätte kinni püüdma. Aga üldiselt siiski issi auto ruulib ja emme auto on lihtsalt üks auto.

Seda ilmselt juhtub teisteski peredes, et kui isa ei leia plaastrit üles, siis tuleb õhtul emale vastu õnneliku näoga laps, sõrm sinise teibiga ära plaasterdatud? Mul on meisterdamise eesmärgil kodus rullide viisi maalriteipi, aga ma ei ole kordagi tulnud selle peale, et seda lapse jaoks plaastrina kasutada. Mulle meeldib kui mehed asjadele loovalt lähenevad!

Aga kuidas teil supi keetmisega lood on? Meie peres on nii, et kui mina suppi keedan, siis tuleb selline tavaline potitäis ja natuke jääb homme lõunaks ka. Annan oma mehele kätte sama koguse toormaterjali ja õhtuks on suppi kolme hiiglasliku poti jagu ja suguvõsa saab terve nädala muretult süüa. Mis moodi nii juhtub? Vot ei tea. Taas üks elu suuri saladusi!

Ja siis meie kahe peamiseid vaidlemise teemasid – milline ikkagi on üks õige võileib? Kas juust käib vorsti all, või vorst käib juustu all? See on täiesti põhimõtteline erinevus! Samamoodi nagu see kas võid tuleb pakist pealt poolt kraapida või otsast tükina lõigata? Kui muidu ei saa aru, et üks on Marsilt ja teine Veenuselt, siis sellised pisiasjad kinnitavad veenvalt, et tuleme üsna erinevatelt planeetidelt. Poiss ei ole veel otsustanud kumma parteiga tema liitub, aga kindlasti tekib tal nii juustust kui ka võist oma arusaam. Vähemalt on tal mille vahel valida.

Lasteaias oli arenguvestlus ja seal öeldi meile nii ilusti, et on näha, kuidas meil on abikaasaga laste kasvatamisest ühene arusaam ja liigume ühe eesmärgi suunas. Seda oli nii hea kuulda, sest tegelikult igapäevastes pisiasjades oleme me mehega ikka üsna erinevad. Aga jah, suurem eesmärk on meil tõesti ühine: lubada lastel kasvada lastena sellises tempos nagu neile sobib ( ei, mitte “vabakasvatus”!), olla oma laste ja pere jaoks olemas, julgustada neid uurima-uudistama-proovima. Ja eelkõige ühendab meid arusaamine, et meie lapsed ei ole väikesed saamatud tegelased, kes ei tea mida tahavad või mida oskavad. Meie lapsed on täisväärtuslikud inimesed, kelle soove, tundeid ja mõtteid tuleb austada ja respekteerida samal viisil kui ükskõik millise täiskasvanu omi! Ja me armastame oma lapsi kogu südamest ja rohkemgi veel. Just seetõttu igapäevased pisierinevused pigem rikastavad meie laste elu kui et tekitavad meil mehega omavahelisi arusaamatusi. Seega las naised olla naised ja mehed olla mehed. Rahulikke erimeelsusi meile kõigile!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s