Turvaline ja mitteturvaline – selline see elu lihtsalt on.

Oi kuidas ma olen selle kirjatüki kirjutamist edasi lükanud! Tahan kirjutada turvalisusest, aga see tundub nii ebaturvaline. Turvalisuse teemani jõudsin ma tegelikult juba suve lõpul. Ühel suvisel koolitusel tuletati mulle ootamatult meelde, kui väga ma tegelikult naudin rattaga sõitmist. Suve lõpuks sain siis oma ratta kuuri alt välja ning läksin ka sõitma. Ja tõesti, meeldis endiselt. Jõudsin arusaamisele, et jalgrattaga sõitmise tempo on minu jaoks väga sobiv nii mitmeski mõttes.  Olles veidike kärsitu, jõuan ma edasi kiiremini ja kaugemale kui lihtsalt kõndides. Samas aga ei kihuta ma kõigest mööda nagu autos istudes. Ja ei ole ma ka ümbrusest nii eraldatud kui autos istudes. Jalgrattal kuuled helisid, haistad lõhnu, näed detaile ja sul on aega vaadata. Näiteks ühel õhtul jäin veidi hilja peale, aga seda suurem oli elamus tuledes kombainidest, mis mürisedes põllul vilja lõikasid. Ja see oli ka samal õhtul kui taipasin, et mul ei ole peas kiivrit ja mul ei ole kaasas telefoni. Jalgrattaga sõit oli minu jaoks niivõrd turvaline tegevus, et mul ei tulnud meeldegi, et tänapäeval peaks kiiver peas olema ja võib-olla oleks siiski mõistlik ka telefon kaasa võtta.

Kust selline turvalisusetunne pärineb, küsisin endalt. Jõudsin tagasi lapsepõlve, kus me Vääna kandis koos natuke nooremate sugulastega igal võimalikul hetkel just ratastega liikusime. Me ei muretsenud kunagi selle pärast, et kas ikka jaksame tagasi ka sõita. Pigem oli alati huvitav, et ei tea kuhu üks või teine tee viib ja kas me oleme siin juba olnud või mitte. Kiivreid tol ajal ei nõutud, mobiile tol ajal ei olnud. Just selle turvalise kogemuse olen endaga lapsepõlvest kaasa võtnud ja just sel viisil on ka nüüd minu jaoks rattaga turvaline sõita. Kuigi jah, pean tõdema, et nüüd siiski mõtlen sellele, kas ma ikka jaksan ka tagasi koju sõita.

Kas ma olen lapsepõlvest kaasa võtnud ka mõne ebaturvalisuse kogemuse? Kindlasti, isegi kui hetkel kohe ei meenu rohkemat kui see, et aeg-ajalt on ikkagi turvalisem istuda nii, et jalad on diivani peal! Teate ju küll, iial ei või olla kindel, kes seal pimedas diivani või voodi all on ja varvastest kinni hakkab. Või teie ei ole lapsena voodisse läinud suure hüppega, sest see väike pilu põranda ja voodi vahel võis endas kätkeda kõike teadmatut ja tundmatut? Konkreetsemalt mäletan lapsepõlvest seda, et ema vaatas ühel õhtul elutoas filmi Edward Käärkäest. Mina ei tohtinud vaadata, pidin juba magama, aga see ei takistanud ju ometi natuke ukse vahelt vaikselt piilumast. Ilmselgelt sattusin piiluma ebasobival hetkel, sest sealt edasi tundus nii mõnelgi ööl, et Edward peidab ennast minu toas kardinapuu taga ja ainult ootab, mil ma magama jään. Nendel öödel põles lamp voodi juures hommikuni.  Noh, tegelikult on aeg-ajalt siiski ka nüüd neid tuuliseid sügisesi öid, kui abikaasa on kodunt ära ning minul magades öösel tuli köögis põleb ning kõige suurema kööginoa asupaiga olen endale kindlalt meelde jätnud. Kui nüüd natuke mõelda, siis ma ei karda nendel õhtutel pimedust või kummitusi või loomi või Edward Käärkätt. Nendel õhtutel kardan pahatahtlike inimesi ning oma väga elava kujutlusvõime taltsutamiseks olen ma loobunud teatavat sorti filmide vaatamisest ning ka näiteks süngete ja veriste krimkade lugemisest. Kas ka teil on selliseid õhtuid, kui mõistus ütleb küll, et kõik on ju korras, aga käitute ikkagi oma turvalisuse nimel natuke justkui napakalt?

Mõni situatsioon elus on selline, et alles tagantjärgi saad aru, kui ebaturvaline kõik tegelikult oli ja milline oleks võinud olla loo lõpp, kui üks või teine detail oleks läinud teisiti. Näiteks ma arvan, et ma ei tea siiani, kui kriitiline tegelikult oli minu tervislik seisukord esimest last oodates, kui preeklampsiaga haiglasse jõudsin. Või näiteks tol korral, kui mind gümnaasiumi lõpuklassis kodumaja liftis vägistada üritati. Ma ei tea, miks see noormees minuga marsruuttaksos rääkima hakkas, aga kui ta pakkus välja, et saadab mu koju, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Kuidagi ootamatult pressis ta ennast aga ka välisuksest sisse ja sealt edasi ka minuga koos lifti. Mul ei olnud plaanis teda tuppa kutsuda, aga mõtlesin, et noh, kui tahab koduukseni saata, mis siis ikka. Ühel hetkel vajutas ta stopp-nupule ja lift jäi seisma. Ta pressis ennast minu vastu, hakkas mind käperdama ja ütles, et nüüd ta vägistab mu ära. Ma usun, et tundsin hirmu, aga ega ma seda selgelt ei mäleta. Mida ma aga mäletan on see, et ma vaatasin talle otsa ja ütlesin, et siis ma hakkan karjuma nii kõvasti kui ma vähegi suudan. Ma ei tea siiani, miks see mõjus, aga ta vajutas suvalise korruse nuppu ja kui uksed avanesid, lahkus liftist teadmata suunas. Mina sõitsin oma korrusele ja läksin koju. Mida ma siis tegin või ei teinud, kui ehmunud olin või ei olnud, ei mäleta enam. Küll aga jättis see kogemus minusse tunded, mida kirjutasin endast välja järgmises koolikirjandis. See kirjand oli ainuke, mis mul on palutud klassi ees ette lugeda. Mäletan, et ma olin sellest õpetaja palvest ehmunud, sest see oli nii ootamatu ja justkui pani mind veel kord tolle sündmuse emotsioone läbi käima. Ja kuigi ma ei kirjutanud otsesõnu, mis oli juhtunud, oli minu peas ikkagi ka veider tunne, et keegi justkui kiidab minu kogemust sellest, kuidas mind peaaegu oleks võidud vägistada.  Sellest kirjandist on mul meeles, et kirjutasin, kuidas teatud hetkedel oma elus oled sa täiesti üksi ning sul ei ole võimalik loota mitte kellegi abile. Ja mäletan, et kirjutasin ka sellest, kuidas tahaksin avada tõmblukust tõmmates oma naha ja sellest kehast lihtsalt välja astuda. Ühest küljest võiks ju ka mõelda, et ah mis põed, midagi ju ei juhtunud. Füüsiliselt jah mitte, aga emotsionaalselt juhtus ilmselt kordades rohkem kui aimatagi oskan. Ma usun, et neid naisi (ja võib-olla ka mehi) kellel on sarnane „peaaegu“ kogemus ning kelle elu on sellest ühel või teisel viisil mõjutatud, on meie ümber rohkem kui arvata oskame. Samuti nagu neid, kelle puhul stoppi ei tulnud ning vägistaja viis oma soovi täide. 

Tegelikult on ka sellel, miks selle blogipostituse kirjutamine minu jaoks hetkel ebaturvaline on, oma üsna kindel põhjus tänu ühele hiljutisele õppetunnile ja kogemusele.  Mul aeg-ajalt õnnestub siiski ka nüüd mõni raamat läbi lugeda. 200 raamatult aastas olen küll langenud nii viie-kuueni. Sellegi poolest kuulun ühte FB-gruppi, kus oma lugemiskogemusi jagatakse. Tore on lugeda teiste elamustest. Raamatukoid positiivses mõttes on selline sõbralik seltskond ning kuigi alati ei pruugi teise arvamus sinu omaga ühtida, ei olnud selles grupis halvasti ütlemine kombeks. Seega oli minu jaoks tegemist turvalise kohaga, kus võis välja lasta ka esimesed vähem kontrollitud emotsioonid, ilma et lisaksid mõnd pikemat filosoofilist põhjendust. Kuniks üks minu postitus tekitas teises grupi liikmes täiesti uskumatuid emotsioone ja mõtteid ning vihjates minu postitusele otsustas ta sealt grupist ka lahkuda. Mõtlesin, et OK, mis siis ikka ja nii põnevuse pärast läksin siis tema enda kontole vaatama, et kellega tegemist. Endalegi üllatuseks leidsin, et minu postitus on sealgi jutuks. Küll mitte nimeliselt, aga sisuliselt ja nüüd juba kommenteerimiseks hambus kõigil tema tuttavatel. Kusjuures nagu sellistel puhkudel ikka, siis lumepall läheb veerema, originaalpostitus ja olukord läheb kaotsi ning edasi antakse vaid mõned kontekstist välja rebitud detailid. Vot see oli minu jaoks ehmatav. Minu kohta andsid hinnanguid inimesed, kes mind ei tundnud ja ei olnud isegi lugenud, mida ma siis tegelikult kirjutasin. Blogipostitusi kirjutades ma eeldan, et võib tulla erinevaid reaktsioone ja olen selleks valmis. Too raamatuga seotud postitus aga ei pidanud reaktsioone esile kutsuma ning tundus igati ohutu, sest see grupp oli siiani olnud turvaline. Aga nagu ikka, elu ei lõpeta iialgi üllatamist ning nüüd tean, et pauk võib tõesti tulla ka luuavarrest. See oli esimene kord, mil sain omal nahal kogeda Facebooki tumedamat poolt ning julgen tunnistada, et reaktsioonid, mis see kogemus minus käivitas, olid väga suured ning lained laksasid  endalegi jahmatuseks üle pea kokku. Selleks et jalad taas maa peale saada palusin tol hetkel ka terapeudist sõbranna abi.  Tunnetega toimetulemiseks abi küsimine on üks oskus ja julgus, mille nüüd olen enam-vähem ära õppinud. Abi küsimine on nüüd minu jaoks turvaline. Emotsioonide sisse lõksu jäämine on ebaturvaline. Varem oli vastupidi.

Me ei tea iial, milliste  emotsioonidena üks või teine juhtum meie elus meie kehasse ja mällu talletub. Samuti ei saa me valida, millal ja milline situatsioon need peidetud tunded meis taas vallandab. Me ei tea tavamõistusega, mida oleme oma minevikust kaasa toonud ja ei oska ennustada, et millistele nuppudele elu nüüd vajutada otsustab. Me ei saa oma minevikku muuta. Ei saa muuta isegi eilset päeva või viimast mööda läinud minutit. Küll aga saame valida, kuidas nüüd nende taas esile kerkinud emotsioonidega tegeleme. Me ei saa muuta minevikku, aga saame muuta enda suhtumist ja tundeid.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s