Veidrad vestlused lapsega

Me kõik oleme lugenud lõbusaid lugusid vahvatest vestlustest lastega. Olen ka ise kirjutanud Facebooki oma poja lustakaid ütlemisi. Sellised vestlused teevad tuju heaks ja lapsed tunduvad tol hetkel nii nunnud ja armsad. Ja siis on peeglil see teine külg. Hetk, mil laps võtab jutuks teema, mis tabab sind täiesti ootamatult ja kindlasti tabab ka mõnd sinu nõrka kohta või mõnd sinu enda hirmu, mõnd sinu enda tabu. Näiteks lapsevanem teab, et ühel hetkel küsib laps talt, et kust siis titad tulevad. Ja kuigi oled seda küsimust oodanud, tabab see hetk sind ikkagi nagu välk selgest taevast.  See küsimus on alati nii ootamatu ja teatav ebamugavus kerge tekkima, sest no kuidas sa ikkagi seletad sellele  3aastasele, kust lapsed tulevad ja hmm, et kuidas nad sinna, kust nad tulevad, kõigepealt saavad. Kui iseendal sabast õigel hetkel kinni ei saa, siis tuleksid ilmselt kohe kergema vastupanu teed minevad vastused nagu näiteks: “Mine küsi issi käest!“ või „Kasva veel natuke suuremaks, küll siis räägime.“ Ilmselt hea, kui laps üldse vastuse saab. Usun, et nii mõnigi vanem on valinud vaikimise ja oodanud, mil laps uue tegevuse või teema leiab ja see ebamugav hetk möödub.

Väiksema õe sündides oli teada, et need teemad meie peret ees ootavad ning oleme abikaasaga kokku leppinud, et lapsele valetama me ei hakka ja räägime nii palju kui hetkel tundub, et sobilik on. Usun, et oleme selle osaga hakkama saanud, kuigi kohmetuid hetki on ikka olnud ka. Ja saan täiesti aru, et see on minu enda kohmetus selle teema osas, et kui palju siis nüüd rääkida ja eelkõige kuidas rääkida nii, et lapsel endal ei tekiks eelarvamust või ka näiteks mõnd veidrat hirmu. Tal endal ju algselt eelarvamusi ei ole, ta on ainult üks väike, tol hetkel üleni vaid uudishimust koosnev inimene.

Milleks ma aga ausalt valmis ei olnud, on surmast rääkimine ja ometi on see meil teemaks nüüd nädalas mitu korda. Usun, et see ei ole nii enamikus peredes, aga kuna meie kodutee ja tee Tallinnasse vanaema juurde viib mööda surnuaedadest, siis küsimusi sel teemal juba jätkub. Kui tuli esimene süütu küsimus: „Emme, mis koht see on?“, siis tabas mind väga erinevate mõtete tulv – ta on ju veel nii noor, miks ta peaks üldse elu lõppemise teema peale juba mõtlema; miks ta ei võiks nüüd selles asjas elada ilusas roosas mullis, kus kõik läheb ja lõppeb õnnelikult, ma sõidan siit kiiresti mööda ja viin jutu mujale, no näiteks jäätisele jne. Tööle hakkavad igasugused irratsionaalsed kaitsemehhanismid. Aga kas lapse või minu enda kaitseks? 

Olen proovinud sellegi teema juures jääda nii ausaks kui võimalik ja uskuge, see on olnud kordades raskem kui inimese sünnist rääkimise puhul. Meie enda surelikkus on palju ebamugavam teema. On ju näha, kuidas terve meie ühiskond pürgib vapralt selle poole, et inimesed püsiksid vaat et vahendeid valimata võimalikult noored ja nooruslikud. Mõte suremisest on paljude jaoks hirmutav, sest surm ja suremine ei ole enam meid igapäevaselt ümbritseva loomulik osa. Kõik surmaga seonduv on eemale viidud. Peidetud haiglate ja hooldekodude seinte taha. Me ei oska surma ja iseenda surelikkusega ümber käia. Kuidas siis veel sellest lapsele rääkida, kui selline olukord peaks tekkima. Eks meil igaühel ole omad arusaamad sellest, mis suremine on ja mis peale seda inimesega (aga miks mitte ka lemmikloomaga) juhtub või ei juhtu. Ja eks igaüks peab leidma omad sõnad ja omad mõtted mida edasi anda aga usun, et ikkagi võimalikult ausalt.

Meie vestlus oli tol päeval siiski vähem surmast ja rohkem surnuaiast ja ilmselt seetõttu ongi see üks veidramaid vestluseid, mida ma oma  lapsega pidanud olen. Vähemalt minu enda silmis. Seletasin siis nii hästi kui oskasin, et inimesed jäävad vanaks või mõnikord väga haigeks ja surevad siis ära. Surnuaed ongi koht, kuhu surnud inimesed viiakse ehk maetakse. „Emme, aga kuidas täpselt maetakse?“ Ohhhh ja ahhh! „ No tuleb kopa ja kaevab maa sisse augu, inimene on kirstus ja pannakse augu sisse ning kopa paneb mulla auku tagasi. Siis pannakse haua peale kivi ja kivile kirjutatakse surnud inimese nimi.“  Õnneks tuli meile siis vastu üks traktor ning matmise teema oli selleks korraks unustatud.

Mõned päevad hiljem sõitmise mööda teisest surnuaiast ja poiss minu kõrval hakkas rääkima: “Kui mina nüüd surnud olen, siis pannakse mind kirstu. Siis tuleb ilus kollane kopa ja kaevab mulle augu. Mind ja kirstu pannakse auku ja kopa paneb meile mulla peale. Siis pannakse kivi ja kivil on minu nimi.“ Oli tõsine vedamine, et ma teelt välja ei sõitnud, sest iga tema lause juures rullus minu peas lahti pilt just sellest, mida  ta rääkis. Pilt sellest, kuidas minu laps on surnud, pilt sellest, kuidas ta on kirstus ja ta auku pannakse. Pilt augu mullaga täitmisest ja siis pilt kivist lapse nimega. Ja seda kõike rääkides on ta ise rõõmus ja naeratav, nagu kirjeldaks ta oma elu põnevaimat seiklust. Ilmselgelt reageerisin enda hirmudest lähtuvalt, sest lapse kaotus on üks hirm, mis aeg-ajalt pead kergitab. Keskendusin siiski oma hingamisele, ja proovisin midagi vastata, aga rohkem kui mhmhmm ja ahahh ei saanud tol hetkel suust välja.

Hetkel ehitatakse Liiva kalmistu juurde uut krematooriumit ja ma pean tunnistama, et veelgi ebareaalsem, kui rääkida matmisest, on rääkida sellest, kuidas ühes majas surnud inimesi põletatakse. Aga taas on minu enda hirm teema ees tunduval suurem, kui poisi oskus kremeerimist kui ühte elu osa aktsepteerida.

Alles hiljaaegu sõitsime taas vanaema poole ja ikka surnuaedadest mööda. Poiss küsib: “Aga millal vanaema sureb?“ Mina vastan, et sellist asja, millal keegi sureb, ei ole võimalik ette teada. Ilmselgelt ei kõla ma veenvalt, sest järgmine soovitus kõlab nii: “Helista vanemale ja küsi ta käest, et millal ta sureb.“ Lapse usk vanaema teadmistesse on ilmselgelt piiritu. Seletan siis jälle, et kullake, isegi vanaema ise ei tea, mitte keegi ei tea sellist asja. Poiss ei ole nõus, sest keegi ometi ju peab teadma! Annan alla ja vastan, et universum teab. Poiss vastu: „Läheme siis universumi juurde ja küsime.“ Vot siit edasi ei osanud ma enam midagi öelda…

Mõnikord pääseb õnneks ka lihtsamalt. Ma ei tea miks, aga suur osa meie vestluseid leiab aset just autoga sõites. Olime taas linna poole teel, aga kuna tüdruk hakkas taga pingil nutma, tegin peatuse, et olukord üle vaadata. Läksin uksest välja ja teisele poole autot. Näen, et poiss midagi vehib oma kohal kätega ja räägib. Ta istub ees, juhi kõrval. Tegin tema ukse siis ka lahti ja kuulen, kuidas laps ütleb: “Emme ma kardan põrgut!“ Oot, misasja? Minu laps kardab põrgut? Miks mu laps üldse teab sellist sõna ja kust ta teab, et seda kartma peab? Paari sekundi jooksul käisin läbi kõik, mis lasteaias juhtunud on, kõik filmid ja multad, mida oleme koos vaadanud, kõik, mida vanaemad on lastega tehtust rääkinud. Ei tuvastanud kuskil ühtki põrgu momenti, aga valmistusin igal juhul pikemaks kõneluseks ja selgitustööks. Küsisin alustuseks siis üle, et miks sa ikkagi põrgut kardad. Poiss vaatab mind sellise näoga, et no kui juhm sa emme nüüd siis oled. „Ma kardan kõrgust!“ teatab ta siis. Uhhhhh…. kõigest kõrgus ja mitte põrgu! Kõrgusega saame hakkama. Olin auto peatanud natuke järsuma kallakuga kraavi ääres ja poisile tundus, et ta on väga kõrgel ja auto kaldub kraavi. Aga miks mind siis nii ehmatas mõte sellest, et laps hakkab minuga põrgust rääkima? Võin ainult aimata. Ei ole kasu ei filosoofi ega muust haridusest, kui tuleb tegemist teha 4-aastase lapse maailmaavastamise, loogika ja veendumustega.

Nautige veidraid vestluseid lastega ja kasutage võimalust, et nende vestluste kaudu tundma õppida iseenda nõrku kohti ja tabusid, sest iga kord kui tunnetad, et lihtsam oleks mitte vastata või et vastata oleks ebamugav või lausa ebameeldiv, oled sattunud mõne iseenda uskumuse ja sisse harjutatud käitumis- ja suhtlemismustri otsa. Kasuta nüüd võimalust ja saa sellest üle!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s