Millised alateadvuse allveelaevad sinu sees peidus on?

Peale viimase hingamisvideo üleslaadimist on mitmed hingamisrännaku kaasa teinud inimesed küsinud, et aga mis ma nüüd siis selle saadud infoga peale peaksin hakkama? Justkui olid pildid, mälestused, tunded, aga mida need tähendasid, vot sellest hetkel aru ei saa, kas ma tegin midagi valesti? Kas rännak minu jaoks ei töötanud? Mis ma teisiti peaksin tegema? Mul on ainult üks vastus: kõik töötas, aga tähenduse sellele rännakule võite leida alles nädala pärast, kuu pärast või miks ka mitte alles aasta pärast.

Olen oma teekonnal pidanud ise õppima aru saama ja usaldama, et ükski kogemus ei ole juhuslik. Mul on olnud väga võimsaid hingamiskogemusi, millest väljun justkui uue inimesena. Aga tunduvalt rohkem on olnud neid kogemusi, mille peale oskad tol hetkel vaid õlgu kehitada, et no tore et oli, aga mis ma siit siis nüüd ka sain? See meie n-ö saamahimu ja  soov kiirelt-kiirelt lahenduseni jõuda tungib ka meie tervenemise protsessi. Tahaks ju kohe ja ilma pikema pingutuseta lahendust. Tahaks ju kohe terveks saada, tahaks ikkagi kohe kuidagi nähtavamalt õnnelikumaks saada, tahaks et mind kohe hakataks rohkem armastama jne. Olen õppinud, et tuleb olla kannatlik ning kõik vastused jõuavad sinuni. Ja jõuavad just siis, kui sa neid vajad.

Emotsionaalne tervenemise protsess on justkui allveelaeva sügavikust pinnale tõusmine.  Allveelaev sümboliseerib mõnd mälestust või emotsiooni, mille oleme endasse salvestanud, mis alateadvuse tasandil meie elu igapäevaselt mõjutab, kuid millest me ise teadlikud ei ole. Me võime tunda, et kuskil on midagi ja see midagi justkui häirib, aga mis asi see on või kuidas sellega tegeleda, sellele vastust ei ole. Ja siis me hakkame katsetama, hakkame tegelema. Võib-olla see hingamisrännak oli sinu esimene samm, et allveelaev pinnale tõuseks. Võib-olla ei juhtunudki sel korral muud kui allveelaeva mootor vaid korraks turtsatas ja pinnale jõudis sealt sügavikust vaid pea märkamatu värelus veepinnal või väike õhumull.  See, et sina seda tulemust hetkel ei märganud, ei tähenda, et seda ei oleks olnud! Igal järgmisel korral toimub allveelaevaga järjest rohkem kuni ühel hetkel, kui oled endalt piisavalt  peitekihte eemaldanud, hakkab ta põhjast päriselt pinna poole kerkima. Mõnikord rahulikumas tempos, teinekord kiirendusega, mida ei oskaks oodatagi. Oled sa selleks valmis? Oled sa selleks päriselt valmis? Kogu selleks lainete mölluks, vahuks, pritsmeteks, loksutamiseks jne. Me arvame, et oleme, aga tegelikult tabab see viimane pinnale tõusmise hetk meid pigem üllatusena. See hetk kui päriselt näeme seda allveelaeva, see hetk kui tõeliselt saame aru, millist emotsiooni või mälestust oleme endas peitnud ja milline mõju alateadvuse kaudu on sellel me elule olnud.

See kogemus võib olla ehmatav ja hirmutav ning oma sisemuses me valmistume mõne emotsiooniga või mälestusega kohtuma viisil, justkui tahaksime hakata võitlema. Tihtipeale tahamegi ja hakkamegi. Meenuvad ka mu enda mõned väga emotsionaalsed seansid, mil ülestulnud teema on olnud nii valus, et valikuid on justkui ainult kaks olnud: põgene või võitle. Põgenemist näen tihtipeale oma klientide juures, kes alles oma teekonda alustavad. Ei, nad ei põgene ruumist või sessioonilt aga nad valivad lahendamiseks mõne lihtsama küsimuse, mõne vähem valusa teema. Mina usun, et ei saa kedagi sundida  otsa vaatama asjadele, millega ta veel ei ole valmis kohtuma. Küll see aeg ka tuleb, oluline on olla järjepidev, leida meetod, mis sinu jaoks töötab ning liikuda omas tempos oma rada mööda edasi.

 Aga tagasi võitlemise juurde.  Jah, olen mitmel korral valinud võitlemise. Valinud ainult selleks, et aru saada, et see ei tööta. Ikka ja jälle valin ja ikka ja jälle ei tööta. Ei tööta, sest kellega sa tegelikult sellises olukorras võitled? Võib-olla sa arvad, et võitled selle inimesega, kes sinus need tunded tekitas? Võib-olla arvad, et võitled selle negatiivse  tundega, et see kuidagi positiivseks pöörata? Mina arvan, et tegelikult võitled sa nendel hetkedel iseendaga. Sa võitled selle osaga endast, mis ei taha tunda kõike seda, mis allveelaevast täielikult teadlikuks saades ja sellele otsa vaadates üles tuleb. Aga iseennast ju võita ei saa, sest see tähendab, et kuigi üks pool sinust võidab, siis teine pool sinust ju ikkagi kaotab. Mind on nendel hetkedel aidanud alistumine olukorrale. Mitte alistumine kui alla jäämine ehk kaotus ja oma jõu ja võimu äraandmine, vaid alistumine kui olukorra aktsepteerimine just sellisena nagu ta on. See on olukorra vastu võtmine kogu oma jõuga olles kõigest toimuvast täielikult teadlik ja olles ise selles nüüd ja praegu teadlikult osaline.  Sel viisil saab lubada endal teadlikuks saada kõikidest nendest tunnetest, mis üles tulevad. Aktsepteerides, et isegi kui ma ei taha neid näha, on kõik need tunded minu sees olemas. Aktsepteerides mil viisil see kinni hoitud tunne või mälestus on mind ja minu otsuseid mõjutanud.

Minu jaoks tõusis nii aasta tagasi pinnale väga ootamatu allveelaev. Üks osa minust oli minu peas juba mõned kuud tegelenud meie abieluliste suhtega. Mõtlesin iga päev, et mis ikkagi minu jaoks siit puudu jääb ja mida peaksin veel parandama või muutma, et kõik oleks täiuslikum, et suhe oleks parem ja õnnelikum. Kas peaksin ise muutuma, kas peaksin ootama, et abikaasa muutub? Üritasin aru saada, mis on valesti, aga ei jõudnud kuidagi lahendusteni. Aga olin nendel kuudel täiesti kindel, et midagi on meie suhtes valesti. Teine osa minust vaatas seda kõike samal ajal nõutult kõrvalt ja mõtles, et aga tegelikult sul on ju kõik hästi, sul on suurepärane abikaasa, suurepärane perekond, miks sa ei võiks seda lihtsalt nautida? Kuniks siis ühel pikemal hingamisseansil tulid ülesse mälestused rohkem kui 10 aasta tagusest ajast, mil üks tol hetkel minu jaoks oluline inimene mainis mitu korda, et tema arvates ei peaks ma oma mehega kokku jääma. Ta tõi välja mitmeid põhjuseid, miks mina ja mu abikaasa ei sobi ja miks me ei tohiks koos olla. Kuidas minul oleks ilma oma meheta parem. Need laused ja selle inimesega seotud teema oli midagi, mis oli enda arvates juba ära lahendanud. Selgus aga, et olin siiani vaid erinevaid kihte eemaldanud, et nendeni üldse jõuda.  Just need laused olid minu allveelaev, mis mind alateadlikult pani suhet saboteerima, sest mingil põhjusel olid need laused mind väga sügavalt mõjutanud. Sealt olid tekkinud alateadlikud uskumused, et minu suhe ei saagi õnnelik olla, et mul ei tohi oma mehega olla õnnelikku perekonda, et ma ei tohi nautida oma peret. Selle kõigega kaasnes meeletu kurbus ning pisaraid tuli minu seest ikka mitu ämbritäit. Kuigi selle allveelaeva pinnaletõus oli pikk protsess ja nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt lõpu poole ebamugav protsess, olen väga tänulik, et lubasin endal selle läbi teha. Nüüd ma teadsin, kust mu suhet segavad uskumused tulid ning see lubas mul oma abikaasat näha täiesti uue nurga alt ning sain lubada endal taas meie suhet nautida.

Ainult teadlikuks saades nendest alateadlikest mõtetest, mis meie käitumist tegelikult juhivad, on võimalik neist vabaneda.  Luba endal olla kannatlik, luba endal alistuda  oma tegelikele ja alateadlikele tunnetele ning su elu hakkab muutuma.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s