Seljapesu võluväest

Viimaste nädalate, ajalootarbeks saagu märgitud karantiininädalate, jooksul sain ise tunda kuivõrd oluline on füüsilise läheduse kogemini stressi olukorras. Ja olgu selgituseks öeldud, et füüsiline lähedus tähendab selle kirjatüki raames hoopis rohkemat kui seiklused magamistoas. Mul on nii hea meel, et olen taas ülesleidnud julguse lubada endal kogeda just sedasorti väga intiimset füüsilist lähedust. Ja veelgi uhkem olen selle üle, et julgen seda nüüd ka ise küsida. Aga millest täpsemalt siis jutt?

Jutt on õhtul diivanil teineteise kaissu pugemisest, jutt on pikast kallistusest kesk keerulist päeva, jutt on autosõidu ajal oma käe panemisest kaasa käele või põlvele. Jutt on nendest füüsilise kontakti hetkedest, mis ei peagi magamistoas lõppema, vaid mis pakuvad sulle turvatunnet ja varjupaika. Ja mida mõnikord on võib-olla palju keerulisem vastu võtta ja veelgi keerulisem küsida.

Peale mõlema lapse sündi oli mul periood, kus kõik oli uus, kõik oli kiires muutumises ja teadmatust järgmise hetke ees palju. Vaatamata kogu toredusele ja armsusele on stressitase siiski laes. Nii mõnigi kord tähendas see seda, et füüsiliselt tohtis mind puutuda ainult laps. Abikaasa puudutusi, lihtsalt paid või kallistust, oli tõeliselt raske taluda. Mitte seetõttu, et meil oleks mõni tüli olnud ja ma olin ta peale pahane. Ei, lihtsalt mingi pinge minu sees oli nii suur, lisaks veel raseduse ja sünnituse järgne keha, mis igapäev võis nii heas kui halvas mõttes üllatada ja millega harjumine ning leppimine on omaette seiklus. Igal juhul ma justkui kartsin, et ükskõik milline füüsiline lisakontakt veel teeb mu vaimses mõttes krõpsti katki. Oi kuidas ma kartsin seda krõpsu, kartsin emotsioone, mis võivad pinnale tulla. Ja siis kui aja möödudes lõpuks tundsin, et vot nüüd oleks hea kaissu pugeda, siis ma enam ei julgenud. Ei osanud astuda seda sammu, et kallistada või käest kinni hoida. Jah, mõistusega sain ma olukorrast aru ja olin ise väga nukker aga tekkinud vahemaast ei osanud enam üle teisele kaldale minna. Ühel hetkel sain aru, et ma pean midagi ise iseendaga ette võtma, sest muidu jookseb kogu meie suhe rööbastelt välja.

Uskuge või mitte, naerge või nutke,  aga minu päästerõngaks sai seljapesu. Selg on üks huvitav kehaosa või õigemini kehapind. Seal ei asu ühtegi esileulatuvat erootilist osa meist ehk siis peaks olema süütu füüsilise kontakti mõttes tegemist turvalise pinnaga. Aga ometi on kellegi lubamine enda selga puudutama väga suure usalduse märk, sest samas on see üsna kaitsetu osa meist. Ma usun, et me kõik ühel või teisel hetkel oleme väga teadlikud ning tunnetame hoolega, et keegi meile nuga selga ei lööks. Otseses või kaudses mõttes. Niisiis ühel õhtul kui abikaasa küsis, et kas ma soovin, et ta mu selga peseks tõmbasin sügavalt hinge ja vastasin jah. Ma hoidsin ennast seal dušši all mõistuse väe ja võimuga, sest suur osa minust tahtis nii väga ära minna, mitte lubada teist ligi arusaamatagi mida ma siis täpselt pelgan ja kardan. Aga kui švamm ja seep ja soe vesi ja käsi seljani jõudsid siis oli äkitselt kõik taas hästi. See kui keegi teine su selga peseb on tegelikult eriline kaiff. Sama kaiff kui keegi teine sind vihtleb. Usaldus oli taastatud ja olin vähemalt ühe varba jagu teisele kaldale jõudnud. Pikk tee oli veel minna, et kallistusest ja paist ja käehoidmisest saaks taas meie igapäeva elu osa. Aga algus oli tehtud.

Karantiini aja alguseks on meie suhe taastunud ja mina olen taas iseenda osas kordades targemaks saanud. Olles nüüd kõik need nädalad pead ja jalad koos elanud on olnud eriti oluline et päeva jooksul üks kallistus, üks pai või üks hetk käe hoidmist tuletab sulle meelde – sa võid korraks lõdvestuda,  sa võid korraks lihtsalt olla. Aga eelkõige tuletab see kontakt meelde, et  sa ei tee seda kõike läbi üksinda.  Siinkohal on olnud minu jaoks olnud oluline jälgida, et ma ei laseks elu pisinääklustel nendele väikestele hetkedele vahele tulla. Ma võiksin ju jääda pahaseks, et must taldrik oli taas peale sööki lauale jäetud või et minu kirgliku kõnet munaga juuste pesemisest kuulati vaid leige osavõtuga. Põhjuseid solvumiseks võiksin iga päev leida küll ja küll. Aga kas see tasub ära? Olen õppinud solvumistest lahti laskma, jätma nad sellesse mineviku hetke kus nad korraks pinnale hõljusid. Iga järgmine hetk on minu luua ja seega võin ma järgmisel hetkel vaatamata kõigele minna oma mehe juurde, et teda kallistada. See ei ole uhkuse küsimus, see ei ole allaandmise või taganemise küsimus. Ma ei jää enam ootama, et tema teeks esimese sammu, sest mina olen otsustanud solvunud olla. Kuhu see solvumine teid viib? Mis lahenduse see toob?

Ja see füüsilise puudutuse lohutus, füüsilise puudutuse turvalisus, füüsiline kontakt, mis annab teada, et sa ei ole üksi ei ole oluline ainult kaasade suhtes. See on oluline ka vanema ja lapse suhetes. See on oluline õdede-vendade suhetes. See on oluline sõprade vahel. See lihtsalt on oluline!

Kui sa nüüd oled samas seisus nagu mina mõnda aega tagasi, et soovid seda füüsilist lähedust aga ei tea kuidas barjääri ületada, kuidas partnerile läheneda, siis kutsu ta enda selga pesema. Ta lihtsalt ei saa sellest loobuda. Teise selja pesemisest loobumine on justkui tualetis naaber kabiinis paberit vajavale kodanikule paberi mitte ulatamine. Nii alatu ei saa ju ometi olla, et sellises olukorras teise inimese hätta jätame?

 

 

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s